Friday, July 21, 2017

21.07: Tartu-Tallinn-Istanbul-Ljubljana-Tolmin

Lootsin, et teel Tallinnasse magan bussis, aga und ei tulnud ja ühel hetkel olingi juba lennujaama turvakontrollis. Viimane kõne emale, et siit ma läksin, hommikusöök lennujaama suvalises kohvikus ja esimene õlu. Plaan oli kuldne: küllap õlu uuesti uniseks teeb ja siis saan teel Istanbuli tugev 3h põõnata. Olgugi, et kasutasin Turkish Airlinesi lahkust ära ja lennu ajal kaks õlut söögi kõrvale tegin, jõudsin ma enne Türgi suurimasse lennujaama kui silma kinni sain.

Istanbulis kaks tundi jala kõigutamist ja lend Ljubljanasse ning sel korral olin veendunud, et kaks tundi ikka magan. Ei, võtsin ka tolle lennu ajal söögi kõrvale ühe õlle, aga uni ei järgnenud. Ilmselt oli ärevus liiga suur, et kas ma jõuan oma bussi peale, mis lennujaamast otse Tolminisse viiks või mitte.

Lend hilines ja algse 19:10 maandumise asemel sain lennukist välja alles 19:30. Tormasin tuhatnelja pagasit otsima ja kui lõpuks Ljubljana lennujaamast välja sain, ei paistnud kusagil sellise logoga bussi, mida ma otsisin. Arvasin, et ongi korras ning pean uue variandi leidma. Siis tuli aga vanem härrasmees puise inglise keele minu juurde ja küsis, et kas lähen festivalile? Ta oli bussijuht ja kui sai teada mu nime, siis ütles, et mind ta ootaski.
Bussil olid kaks soomlast, kellega kohe põgusalt juttu tegin ja nii kulges retk läbi mägise Sloveenia Tolminisse piisavalt kähku.

Lülitasin telefoni data sisse, et kirjutada Austraaliast pärit tüdrukule, Sarah'le, et jõuan umbes 22 Tolminisse, mille peale ta lubas vanasse tuttavasse kõrtsi tulla ja minuga seal kohtuda.
Kõrtsis tegin tiiru peale, aga Sarah ei paistnud kusagil. Läksin leti äärde, et seniks õlu tellida ja enne, kui ma õlle kätte sain, elas Sarah mul juba kaelas. Ma ausalt ei suutnud uskuda, et kogu mu retk ja temaga kohtumine ilma igasuguse jamata kulges ja nii lülitasingi ma oma telefonis kõik asjad välja, et akut säästa, muust maailmast eralduda ja edaspidi seda vaid kella ja kaamerana kasutada.

Sloveenia legendaarne õlu, mida ka sellel aastal liitrite kaupa manustati
Kohe varsti tulid meie juurde ka Ameerikas elutsev austraallanna, Taya ja kohalik tüüp Matic, kes varasematel aastatel festivalil alati turvatöötajana on töötanud. Lubasime endale mõned õlled, sõin õhtust ja kella ühe paiku otsustasime telklaagrisse minna ja seal jätkata.

Ilmselgelt ma ei hakanud öösel pilkases pimeduses telki püsti panema ja nii veetsin öö Sarah telgis. Tavapärase lageda telkimisplatsi asemel oli meie punt koha sisse võtnud jõe lähedal metsas, kus puud päikese eest varju pakuvad ja lisaks kõigele on festivali enda ala ning jõgi kõigest väikse jalutuskäigu kaugusel. Tüüpiline mina, madratsit kaasa ei võtnud ja magasin palja telgipõranda peal, aga sellest polnud hullu ja ca 4h und tuli esimesel ööl kindlasti ära.

No comments:

Post a Comment