Thursday, July 27, 2017

27.07: Solstafir

Ajalooline päev, täiesti eepiline, midagi liiga täiuslikku.

Hommik algas ilmselgelt kõrtsis traditsioonilisega, pärast mida haarasime supermarketist odavat valget ja punast veini endaga kaasa, et nende saatel siis jõe peal paadis mõnuleda. Kui me Sarah-ga tagasi telklasse jõudsime oligi täpselt paras aeg ülesvoolu kogu kambaga jalutada, et päikese käes logelemist alustada.

Julgen öelda, et tugev tund aega me paati vette ei lasknud, vaid lihtsalt istusime jões. Päike küttis nii eredalt, et iga natukese aja tagant oli tarvis end üleni vette kasta ja lasta voolul veidi kaasa viia. Seda tsirkust, mis jõe peal toimub, ei ole võimalik kirjeldada. Viis aastat tagasi olid inimesed enamasti kas ujumisrõngaste või tavaliste madratsitega ulpimas, nüüd aga on jõgi paksult täis erinevaid paate, täispuhutud elukaid jne. Inimested panevad päevaks kalda peale jõhkra elamise püsti ja nii allavoolu triivides tutvub alati uute koomiliste tegelastega.

Meil oli kella kuueni aega, kuniks lavale läks Austraaliast pärit Aversions Crown. Kui ülejäänud festival olime alati bände nautinud helipuldi lähedalt, siis sellel korral läksime esiritta. Nii, kui poisid lavale tulid, hõikasin ma "Aussie, Aussie, Aussie," mille peale lavalt koheselt vastati "Oi, Oi, Oi!" Traditsiooniline austraallaste tervitus ja shõu läks lahti.

Mul oli eesmärk endale festivalilt vähemalt üks uus särk kogusse juurde osta ja tahtsin Aversions Crowni oma, aga ametlikus müügipunktis nende manti müügil polnud. Kui live läbi oli, läksime lava kõrval oleva traataia juurde ja hõikasime ühe turvamehe enda juurde. Küsisin, et kas ta saaks bändist kellegi liikmetest kutsuda, mida ta ilma küsimusi esitamata tegema läks. Koheselt tulid laulja ja kitarrist aia juurde ja küsisin pärast väikest niisama "kuidas läheb, hea live jne" jutustamist, et kas neil merchi pole kaasas endaga. Laulja, Mark, vastas, et on, aga nad ei tahtnud siia müüki anda, kuna festival võtab 45% tuludest kohe endale (kurb reaalsus) ja nad jääksid koheselt kahjumisse. Pakkusin välja, et maksan neile sularahas otse taskusse midagi, kui salaja müüvad mulle.
Mark oli nõus ja ütles, et läheb vaatab, mis neil pakkuda oleks. Joostes tuli ta tagasi ja pakkus, et on maikasid, mis veel müügis kusagil ei ole. Ütlesin, et vabalt, üks M suurus ja asi ants. Jälle ta jooksis ning tagasi tulles palus, et saaksime kokku eemal olevate wc-de juures, sest kui ta sellise tembuga vahele jääks, saaksid nad festivalilt kohutava jama kaela. Tegime veel mõned pildid koos ja soovisime edu edasiseks tuuriks ning suundusime tagasi telklasse.

Mõne tunni pärast oli aeg minna vaatama Opethit ja Solstafiri. Taya arvas, et sellest saab õhtu, kus kõik hakkavad trippima ja nii ka oli. Me kadusime Sarah-ga kahekesi pealava juurde mingi hetk nii vaikselt ära, et keegi teine telklast ei märganud. Samal ajal, kui me trippisime, üritas Opeth meeleheitlikult laval oma heli paika saada, samal ajal muutus rahvas rahutuks, sest mis jama see on, kui tehakse üks lugu, siis asjatatakse, tehakse pool lugu, jäetakse pooleli, asjatatakse, tehakse uuesti pool lugu jne. Ühel hetkel meil viskas üle ja otsustasime, et lähme juba teise lava juurde ära, kus varsti Solstafir üles astub.

Islandi lumehelbe bänd on nii fantastiline, aga seda elamust ei saa võrrelda ka mitte paari aasta taguse kontserdiga Tšehhis. Sellel korral olime tolles "lumesajus" nii sees kui vähegi olla saab. Me nautisime igat minutit igast loost ja raudpolt oli tegemist ühe parima kontserdiga üldse. Kui bänd lõpetas, läksime me kahekesi tagasi ära telklasse ja jäime lihtsalt muru peale pikali tulesid-tähti vaatama ning jutustama ja ahhetama, kui võimas Solstafiri etteaste ikka oli.

Telgis valitseva niiskusega olime nüüdseks juba nii ära harjunud, et kumbagi enam ei häirinud. Vaevalt, et see tervisele kasulik oli, aga kõik see käibki festivali elu-olu juurde.

No comments:

Post a Comment