Friday, July 28, 2017

28.07: Heaven Shall Burn

Kohe ärgates oli peas mõte, et käes on viimane päev. Järgmine hommik tähendab juba ainult ühte: pakkimine. Veidi tuli kass peale, et kõik see pull läbi saab, aga õnneks olin puhkuse plaaninud nii, et pärast festivali oleks veel nädal aega tsivilisatsiooniga harjuda jne.

Istusin vaikselt telkide kõrval toolis ja mõtlesin vähe, haarasin purgi Laškot ja purgi avamishääle peale hakkas Sarah end ka telgis liigutama. Plaan sai paika järgmine: lähme Laškoga smuuti järjekorda, haarame smuutid ja kõnnime küla poole oma traditsioonilisse kõrtsi sööma. Päike kõrvetas hirmsalt ja ei läinud kaua, kui juba oli üle kolmekümne kraadi väljas.

Pärast traditsioonilist kõrtsi hommikusööki oli aeg teha viimane paadiralli jõe peal. Kogu meie kamp läks peale ja tunnid möödusid taaskord vees logeledes ja veini-õlut juues. Esimesed bändid, keda sellel päeval vaatama pidime, olid alles kell üheksa õhtul. Me saime isegi pisikese uinaku õhtul lubada enne, kui pealava juurde suundusime, kus üles astus Pain.

Pain on minu jaoks jätkuvalt selline nii ja naa bänd: lives kuulata meeldib, samas plaadilt käima ei paneks. Pärast rootslasi oli aeg lava üles ehitada Heaven Shall Burni jaoks ja nende etteaste sai olema  mul järjekorras juba viies. Kõik see krempel, mis lavale üles löödi, oli igati uhke, aga kui shõu pihta hakkas, vajus mul suu lahti. Selline tunne oli, et helimees on kõik lihtsalt põhja keeranud ja käib ilge võistlus, et kelle pill suudab teise üle mängida. Heli ei paranenud kogu seti vältel ja minul, kui tulihingelisel fännil, oli kohati tükk tegemist, et aru saada, mis lauluga üldse tegemist. Ometi olime me kohe helipuldi kõrval...

Ma tundsin Sarah-le kaasa, sest olgugi, et ta on neid varem lives vaatamas käinud, siis lugusid ta otseselt ei tea ja tema jaoks pidi see müra päris väsitav olema. Ta küll kinnitas, et ei olnud midagi nii hullu, aga ausalt - kui mina poleks HSB fänn, kõndinuks ma koheselt sealt minema, sest nii halba heli pole ma vist kunagi ühelgi kontserdil kuulnud.

Pärast konterdit otsustas ülejäänud punt minna rannabaari festivali lõpetama, aga me Sarah-ga võtsime vastu otsuse õhtu sootuks lõppenuks kuulutada, et laupäevane päev ja festivalilt lahkumine ilma pohmellita kulgeks. Läksime ära telki, vaidlesime, et kumb saab madratsi ning lõpuks kunagi ka uinusime. Viimane öö telgis.

No comments:

Post a Comment