Saturday, August 5, 2017

It ain't over till the fat lady sings

Kui ma parasjagu aklimatiseerusin reisit ja vaikselt jälle elurütmiga harjusin, ärkasin reede hommikul Sarah sõnumi peale üles, kus ta ütles, et ta lend Riiast Londonisse on tühistatud, sest lennuk katki. Ma vahtisin uniste silmadega sõnumit ja mõtlesin selle peale, mis ma talle viimati olin öelnud (et ta lend ära jääks). Tuli välja, et ta oli rahvaga poolteist tundi lennukis passinud ja oodanud starti, kuniks kõik välja kupatati ja öeldi, et tehniliste probleemide tõttu jääb lend ära. Pakuti varianti jääda Riia kesklinna hotelli ööseks ja järgmise päeva lõunal lendu Münchenisse, kus kaudu edasi Vancouverisse.

No siis ei olnud muud, kui riided selga, hommikusöök ja autorooli ning tuhatnelja Riia poole ajama. Ma jäin ca 40min hiljaks ajast, mis talle lubasin, et jõuan sinna, aga seda kõik Riia kesklinna liikluse pärast. Reede pärastlõunane liiklus tähendas, et autod ei liikunud ei edasi ega tagasi ja ma lihtsalt tiksusin esimese käiguga.

Lõpuks suutsin auto ära parkida hotelli lähedale ja kirjutasin talle, et olen kohal, tulgu õue. Kui teda teisel pool tänavat nägin, ei suutnud hetkeks uskuda, et me juba pärast paari päeva jälle koos oleme....Lätis. Viskasin oma asjad ka tema uhkesse äriklassi sviiti ja läksime vanalinna turiste mängima. Lõpuks maandusime miskises iiri pubis taas, nagu meile meeldib ja veetsime kogu õhtu seal.

Järgmisel päeval jätsime siis teist korda korralikult hüvasti ja sellel korral ei hakanud ma midagi mainima lennukite ega muu transpordi kohta, sest mitu korda järjest poleks ilus taolist asja ära sõnuda.

Tuesday, August 1, 2017

31.07-02.08: Ljubljana-Istanbul-Tallinn

Kuna Sarah läks hommikul ära lennujaama, lubasin endale esimese päeva lihtsalt vedelemiseks. Alustasin seda veenvalt nii, et enne lõunat ei tulnud voodist välja ja alles siis läksin linna sööma ja järjekordset kuuma ilma nautima. Istutasin ennast pärast söömist uuesti pubisse, kus eelmisel päeval Marušat ootasime, võtsin külma siidri ja jäin raamatut lugema.

Õhtul ajasin ühe austraalia kutiga hostelis juttu ja kui maast-ilmast oli kõik räägitud, otsustasin lõpuks üldse magama ära minna, kuigi asi kulmineerus nii, et jutustasime messengeri teel Sarah-ga ikka poole ööni.

Teisipäev oli minu viimaseks päevaks Ljubljanas ja algas retk tagasi koju, otsustasin selle puhul oma viimase puhta maika selga ajada, festivalilt ostetud Aversions Crowni oma. Kui pärast lõunat retke bussijaama ette võtsin, olin vähem kui minutiga särgi läbi higistanud. Väljas lõõmas päike ja oli +37'C. Peas käis läbi mõte, et puhas särk küll asja ette.

Olgugi, et lennuk oli alles kell kaheksa õhtul, läksin ma kella kahese bussi peale, et saaksin lennujaamas mõned tunnid baaris tühja passida. Kui ma lennujaamas bussi pealt oma tavaari võtsin, oli seal üks neiu, kes üritas tarida endaga samaaegselt kahte ülisuurt kohvrit, ühte vähe väiksemat kohvrit ja kahte õlakotti. Küsisin kohe, kas saan aidata teda, mille peale ta rõõmsalt paar kohvrit mulle usaldas. Tuli välja, et ta on minemas samuti Istanbuli ja jää oligi murtud. Istusime lennujaama koos maha, einestasime ja rääkisime maast-ilmast, tunnid möödusid lennates.

Kui ma küsisin, et kuhu Istanbulist edasi lendab, vastas ta, et kuhugi - ta on pärit sealt ja läheb koju. Olin veidi jahmunud ja vabandasin ette ja taha ning ütlesin, et türklast ta just ei meenuta. Kübra oli nimelt üsna heleda, pigem päevitunud nahaga ja heledamate pruunide juustega. Kui ta sai teada, et ma pean Istanbuli lennujaamas öö veetma, sest mu lend Tallinnasse on kell kaheksa hommikul, pakkus ta välja, et võiksin tema juurde koju minna ööseks, mis pidi üsna lennujaama lähedal olema, kõigest 30min taksoga. Istanbuli mõttes lähedal...
Tänasin viisakalt pakkumise eest, aga ütlesin, et põhimõtteliselt magada ma ei jõuaks seal ikkagi ja enne kui aru saan, peaksin juba retke tagasi lennujaama ette võtma...ühesõnaga, ma ilmselgelt jääksin oma lennust maha. Lisaks arvasin, et ma ehmataks ta ema ära, millega küll Kübra ei nõustunud, aga see selleks. Istanbuli lennujaamas vahetasime veel kontakte ja leppisime kokku, et kui ta varsti on omadega Münchenisse kolinud, siis teeb uue kokkusaamise.

Järgnes pikk öö Istanbuli lennujaamas, mis on üks suuremaid, kus kunagi käinud. Otsisin meeleheitlikult väravat, kus kohast lendu ei väljuks, et saaksin seal pinkide peale pikali visata, aga iga kord kui enda arust hea koha leidsin, hakkasid mingi hetk jälle inimesed kogunema ja uni rikuti ära. Lõpuks kulmineerus kõik nii, et sain kuidagi kokku ehk paar tundi magada, ülejäänud aja lugesin raamatut, mis kurivaim ka läbi sai kell 7 hommikul. Õnneks oli jäänud veel ainult tunnike lennuni, mis mind tagasi vihmasesse Eestisse viiks.

Tallinnas rokkisin lennujaamas ringi plätade, lühikeste pükste ja maika väel ja pärast oma pagasi saamist veeti mind FAKING JÄLLE eraldi kontrolli, kus nad mu seljakotti läbi skännisid. Küsisin siis tädilt, et mis minus nii tähelepanu äratab, et ma jälle siin ruumis omadega lõpetan selle asemel, et otse bussi peale saaksin minna? Tädi muheles ja ütles, et ei midagi, lihtsalt kontroll.

Kui lennujaamast välja sain, siis mõistsin, miks ma võib-olla veidi jälle huvi pakkusin neile: inimesed olid jopedega, vihma sadas ja mina tatsasin ringi nagu viimane suvitaja oma plätades. Tore on tagasi kodus olla.