Wednesday, October 25, 2017

Wrong One To Fuck With

Tulin laupäeva hommikul tööle pooleks päevaks ja põrutasin siis kell kaks otse Tallinnasse, kus ootas kõige raskem death metali õhtu, millest eesti publik tavaliselt vaid unistada võiks. Esiteks ei saa me kunagi reede-laupäeva õhtust kontserdit endale, sest enamasti jäävad need kas Riia või Helsingi kanda ja teiseks pole tegemist mingite mainstream bändidega (loe: Slayer, Metallica etc). Tänu laupäeva õhtule (ja siiski oma zanri võimsatele nimedele, kes esinesid) oli Tapper pea pilgeni rahvast täis, mis mul piltlikult öeldes karbi lahti jättis.

Enne, kui Disentomb lavale läks, sain pikalt juttu vesta Psycropticu kuttidega, Dave'i ja Toddiga ja kui Dave küsis, kas see publik on Eesti kohta hea, vastasin kohe, et ma pole Tapperis kunagi nii palju inimesi näinud.
Pärast Disentombi esines Kanada ultratehniline grupp Beyond Creation, kes minu jaoks natuke liiga palju rõhku tehnilisusele rõhub, aga siiski väga edevalt oma rida ajavad. Kolmandana esinenud Psycroptic aga on minu täielik teetass: kiire, karm ja samas ülimalt groovy. Tuttava näona esireas sain bändilt palju tähelepanu ja kõndisin pärast live rõõmsalt kaks medikat taskus baari külma õlut tooma.

Õhtut jäi lõpetama jänkide ja üldse death metali lipulaev: Dying Fetus. Käisin ca neli aastat tagasi nende kontserdil Perthis ja mulle on endiselt müsteerium, kuidas nad kolmekesi suudavad nii jõhkrat kütet pakkuda. Kohe, kui "From Womb To Waste" intro algas, jooksis kananahk üle ihu ja esimese riffiga algas Tapperis moshpit, mis hõlmas pea poolt rahvast.
Ja see kõik kestis kuni Dying Fetus lõpuks lavalt lahkus...

Tegelikult ka: mul oli nii hea meel, et bändid rahvas pettuma ei pidanud ja enamus higistena ringi jooksid, mitte ei seisnud käed rüppes helipuldi juures. Urban Culture Entertainment, kes kogu ürituse eest vastutavad, on nagu sõõm värsket õhku, sest tänu neile oleme viimastel aastatel saanud koduõeuele esinema ikka absoluutseid pärle.

Saturday, October 14, 2017

Twelve Foot Ninja

Retk Liepajasse, Twelve Foot Ninja kontserdile läks edukalt. Kuuekesi võtsime teekonna ette ja maha sai sõidetud 1000km. 1000km lihtsalt ühe väiksema austraalia bändi pärast, aga no kurat kui väärt nad seda olid. Nad võtavad laval asja tõsiselt ja samas ei unusta, et nalja peab ka saama ning esitati kogu paremik oma arsenalist.
Mul õnnestus kaks sõna lauljaga juttu ajada, hääl kähedaks laulda, mõned kohalikud õlled juua ning lõpuks kodus olin alles kell üheksa hommikul. Natuke taastumist ja laupäeval juba järgmined pillimehed teiselt poolt maakera: Dying Fetus ja Psycroptic!

Friday, October 13, 2017

Ninjastumine

Mõned tunnid veel tööl ja algab hullumeelne kihutamine Liepajasse, Twelve Foot Ninja konterdile, et õhtuseks peoks kohale jõuda. Ma ei julge isegi ennustada, et mis kell hommikul tagasi taaralinna jõuan.
Twelve Foot Ninja hiljuti rääkis intervjuus, kuidas see neile nii müstiline tundub, et inimesed Euroopas ja USA-s viitsivad sõita tunde kuhugi kontserdile ja siin ma olen...


Monday, October 9, 2017

Nädalavahetus kuningaga

Reede hommikul äratust kinni lülitades üritasin poole silmaga telefoniekraanilt lugeda, et mis sõnum mulle öösel saadetud on. Kutsuti Rootsi kruiisile kaasa, sest üks pilet üle ja mõtlesin kohe, et miks mitte. Siis jõudsin sõnumi lõppu ja nägin lauset "täna kell 18 õhtul on laev."

Tulin tööle, mõtlesin ja kaalusin, helistasin ülemusele ja pärast lõunat panin juba Tallinnasse ajama. Täiesti võõras seltskond, aga ei võtnud kaua aega, kui kõik juba sõbrad olime ja nii saigi üks nädalavahetus veedetud laeva peal loksudes ja Stockholmi kõrtse avastades. Uueks lemmikuks osutus Hirchenkeller, mis ei asu turistide ja kuninga saarel, vaid nö lihtsurelike saarel, kus hinnad jalust ei löö.

Tripi highlight: kuna ma kakerdasin ringi oma lühikestes lillelistes pükstes ja peas oli roosa roosidega nokamüts, siis tuli üks eestlane mu käest laevas uurima, et kus ma ka pärit olen. Ütlesin, et Eestist, mille peale ta kohkunult lausus:"Oih, mõtlesin, et liiga eksootilise välimusega eestlase kohta."

Thursday, October 5, 2017

Ponnistused

Töö ja sportimise meeleolus on aeg nii kiirelt lennanud, et juba on käes aeg, mil saab päevi lugeda Twelve Foot Ninja kontserdini.

Sportimisest rääkides, discgolf on jäänud sellel aastal ikka kõvasti tahaplaanile võrreldes eelmise aastaga, aga seda nii kehvade ilmade tõttu kui ka põhjusel, et käin endiselt mitu korda nädalas õhtuti keldris asuvas "jõusaalis" enda kõhu peal olevat rasva lihasteks ümber pumpamas. Tegelikult sain ma enamusest liigsest rasvast lahti kolme nädalase puhkuse ajal, kui Sloveenias kuuma päikese all ca 2kg minema saatsin, aga kindlasti on ka keldris rassimine kaasa aidanud. Kavatsen talve tulekuga koormust veelgi juurde panna kui töö vähegi võimaldab ja loodetavasti siis uuel aastal saab ka discgolf jälle rohkem tähelepanu ning hakkan ka suurematel võistlustel kaasa lööma.

Discgolfist veel nii palju, et mu põhimõtted viisid taolise otsuseni, kus ma kavatsen kõik Trilogy tootjate kettad kotist ajaga välja süüa ja asendada vaid Innova ja Discmania ketastega. Seda mitmel põhjusel...
Esiteks ajas mul harja punaseks üks klubi Eestis, kes oma Trilogy promomisega nii üle viskas ja teiseks on lihtsam, kui kotti liiga kirjuks ei aja, vaid ühesuguste ketastega mängida. Loodetavasti on suveks uus kott komplekteeritud.