Thursday, November 16, 2017

Fish & Chips 2017

Pikk nädalavahetus Inglismaal kulges ülimalt edukalt. Olgugi, et retk läbi Riia tundus eriti väljakutsuv just tagasilennu tõttu, mis pühapäeva hommikul kell 6.30 väljus, laabus kõik üllatavalt sujuvalt.

Neljapäeval panin Riiga ajama, sealt õhtul lend otse Leedsi (asub Manchester ja Yorki vahel) ning Leedsis ootas mind lennujaamas vastas juba Luke (Lukey ja Ceddy-ga saime headeks sõpradeks suvel Sloveenias) ja suundusime kohalikku baari, kus Ceddy aegajalt lisatööd harrastab teha. Lisaks oli meiega ka Austraaliast pärit neiu, Lucy.
Lukey ja mina
Reedel toimus kontsert, kuhu kõik suundusime. Leedsi enda stoner bänd Black Moth, kelle helitehnikuna ka Cedric töötab ja kes UK-s üsna mainekas, andis vägagi arvestava kontserdi peaaegu täismajale ja pärast jäime juba edasi bändirahva ja muidu kohalikega Bad Apples baari afterpartyt pidama. Siis hakkas ka meie rituaal, kui taas corpse paint maalingud näkku tegime ja Behemothi saatel hommikutundideni baaris jaurasime.
Corpse paint koos Ceddyga
Bad Apples on väga omanäoline baar ja seal käib koos vaid valitud seltskond ning arusaadavalt miks - baar isegi mitte ei ürita olla pop ja klientidele meelepärane koht. Kui sisse tuli neljane seltskond ja härra küsis leti äärest kokteilimenüüd, ulatati talle järgnev tahvel:
Bad Apples
Laupäeval oli teist päeva nii ilus ilm, et mina veetsin lõviosa päevast lühikestes pükstes. Einestasime-napsutasime, käisime linna peal ning õhtul suundusime rongiga ajaloolisesse linna, Yorki. Yorkis on palju viikingitega seotud ehitisi ja kõrtse ning heledapäist mind tervitati linna prestiižikamas viikingite baaris koheselt mingi väga veidra veini laadse joogiga, mida serveeriti õllekannus. Ühesõnaga, York on väga ilus koht ja kõigest 20min rongisõidu kaugusel Leedsist.
Mark IV landship, ma teadsin tänu Battlefieldile sellest kõike
Otsustasime, et võtame mu külaskäigust viimast ja kui tagasi Leedsi jõudsime, veetsime viimased tunnid kodubaaris Bad Applesis, kus ma hommikul kell viis otse lennujaama suundusin.
Jätsin laupäev vastu pühapäeva öö vahele, tukastasin tunnikese lennukis ning pühapäeva õhtuks olin juba tagasi Tartus.

Monday, November 6, 2017

Avastagem uusi bände

Ma pole kunagi mõistnud inimesi, kes väidavad, et nad kuulavad ainult teatud stiili ja teatud ajastu muusikat, sest väidetavalt hiljem enam ei osatud head kraami valmistada. Eriti paneb kukalt kratsima sellised väljaütlemised bändimeeste enda suust, kes aktiivselt ise muusikat teevad, aga siis ütlevad, et nad värskemat kui üheksakümnendad, ise ei kuula. Kui kõik sedasi suhtuksid, ei oleks neil endalgi enam siis kuulajaskonda.

Ma saan aru, et vanema generatsiooni inimeste lemmikud jäävad aastate taha, aga nende laiskus uurida, mida tänapäeva noored kokku meisterdavad, on ikkagi kriminaalne. Muusikud peaksid just ise teineteist kõige rohkem toetama.

Hiljuti vaatasin just intervjuud Cattle Decapitationi laulja, Travis Ryaniga, kes täpselt sama juttu ajas. Nende bänd sai alles hiljuti tuule tiibadesse ja seda ikka tänu sellele, et inimesed on viitsinud ka tänapäeva kraamiga tutvuda ja just see tõi Cattle'i keldrist välja suurtele lavalaudadele.

Kujutan ette, kui igav võib olla elu, kui ainukesed bändid, millest lugu peetakse, on Iron Maideni, Metallica ja Pantera ajastult. Noored artistid, kes suudavad väga huvitavat ja vinget muusikat teha, ei tohiks jääda tähelepanuta vaid sellepärast, et laiskus ei lase mainstreami bändidest kaugemale vaadata.

Minu miljon tänu Last.fm-ile ja Spotify-le, et on mul aastaid aidanud uut muusikat avastada ja tänu millele on tore saada ilge nostalgialaks, kui vahelduseks vana hea Iowa või Smash album mängima panna.